VÄLISPRAKTIKA HORVAATIAS

Albert Savitš ja Alex Alliksaar, automaalrid

Väljaspool praktikat olid esimesed kaks nädalat huvitavad, kuna avastasime Solini linna. Solin on vaiksem ja kohati ilusam kui Split, mulle isiklikult meeldib siin linnas rohkem.

Praktikal alustasime kergematest töödest ja ka töödest, mis pole otseselt autodega seotud, näiteks nagu värvisegamisruumi põrandale ja lauale kartongi teipimine ning suurpuhastus. Enne kui me iseseisevalt töid tegema hakkasime, küsisime palju küsimusi ja vajasime abi, kuna töökäik on kuigipalju ikka Eestist erinev. Mida raskemaks ja vastutusrikkamaks erialased tööd läksid, seda rohkem saavutasime töökollektiivi usaldust. Siis kui töökaaslased nägid, et enam abi me ei vaja, hakkasime töid täielikult iseseisvalt tegema ja lubati meil kruntima hakata. Ainus etapp, millal me aeg-ajalt abi vajame, on katmine, kuna tuleb ette töid, mida varem pole katnud, nagu näiteks pagasiruum. Praeguseks on usaldus saavutatud ja töid teeme praktiliselt samal kiirusel mis teised.

Hetkel oleme linnast kaugemale ka jõudnud, näiteks Krkasse ja Omišisse. Omišisse sõit oli huvitavam, kuna me ei pooldanud ühistransporti, seega otsustasime rentida rattad. Kolmandik teekonnast möödus sujuvalt, kuid siis tegime vale valiku otsustades minna läbi metsaraja. Nii me jõudsimegi umbes 350m kõrgusele merepinnast, tagasi liikuda ei olnud soovi,  kuna planeerisime seda sõitu kolm nädalat ette. Hetkel, kui sõita oli veel umbes 15km, sai meil vesi otsa 30kraadise kuumusega ja lähim pood oli Omišis. Arvestasime, et jõuame umbes kahe tunniga kohale, kuid reaalselt läks kergelt üle viie tunni. Linnas olla polnudki palju aega, sest ei tahtnud pimedas tagasi sõita. Kindlasti jõuame sinna veel minna,  kuid mitte rattaga!

Krka rahvuspargis käisime juba siis, kui autotehnik Anni tuli ka Horvaatiasse praktikale. Tänu temale astusime esimest korda ühistransporti, ilma temata poleks julgenud.

Kahjuks on Solinist eemale saada võimalik ainult nädalavahetustel, sest tööpäevad kestavad kella neljani.